Wrenchmonkees – mootorrattakunst Taanist

Nad teevad ümber klassikalisi mootorrattaid, neil on oma rõivasari ja neid tunnustab maailma suurim mootorrattatootja. Need on kaks nutikat tüüpi, kes viimistlevad mootorrattaid oma pesas Taanis, taaselustades kirge, millest mootorrattad kunagi alguse said. Saage tuttavaks – nemad on Wrenchmonkees.

LUKSUS „PASASAARELT“
Kahe sõbra töökoda, nende „Monkey House“ (Ahvimaja) asub Taani saarel nimega Amager. Taanlased kutsuvad seda kohta „pasasaareks“, sest varem ladustati siia Kopenhaageni elanike prügi, kohalikud olid räpased ja keegi ei tahtnud seal elada. Tänaseks on Amager üks kogu riigi kallimaid piirkondi. „Pasasaart“ ei saa siiski hetkega kullarannikuks võluda, nii et see koht tõmbab siiani ligi inimesi, kes otsivad kontraste. Siin saavad nad nautida vastandeid, luues esteetika ja lagunemise, jõhkruse ja õrnuse, filigraansuse ja kõntsa piirimail geniaalseid asju. Lubage teile tutvustada: Per Nielsen ja Nicholas Bech. Kaks kirglikku perfektsionisti „pasasaarelt“.

MOOTORRATTA DNA
Hämar garaaž. See on räpane, kuid hubane. Aeg-ajalt valgustab ruumi ere helesinine keevitusleek. See loob
järsu kontrasti salapärase hämarusega, mis ümbritseb mootorrattaid Taanile omase stiilsusega.
Kaks meest on oma järgmise kunstiteose üle juureldes äärmiselt keskendunud, nii et vaod nende otsaesisel torkavad kaugelt silma. Mootorratas on „alasti“, kõik selle katted on eemaldatud. Paljastatud karkassiga on näha selle tõeline iseloom. Nüüd saavad kaks asjatundjat tööle asuda.
„See peaks hästi sobima,“ ütleb üks „Seda tsiklit on vaja tasakaalustada,“ ütleb teine. Nad selgitavad meile, et nende töö sisu on mootorrataste huvitavate osade leidmine ja esteetilise välimuse muutmine, kuid kõige olulisem on, et mootorratas säilitaks seejuures oma olemuse.
„Kui see seisab oma ratastel ja sellel on kõigi vajalike omadustega raam, valime välja osad, mida on vaja rõhutada, et tuua mootorrattas esile selle parim osa,“ ütleb Per, jätkates: „Autot vaadates näed selle kuju ja kontraste. Kui see on must, märkad halle alumiiniumvelgi. Me peame aru saama, mis on mootorratta eripära, ja seda nii rõhutama, et inimesed seda märkaksid. Mõnda asja tõmbame tagasi, mõnda võimendame. Töötame valguse ja varjuga.“
Neil on eriline anne leida täpselt see, mis teeb mootorratta eriliseks. Nad tabavad mootorratta sisemise olemuse, tehes seda kirurgi täpsuse ja esteetilise perfektsionismiga. Seejärel toovad nad selle nii esile, et see muutub ka meie, lihtsurelike jaoks arusaadavaks ja nauditavaks.
Mehed keskenduvad jälle mootorrattale. Nicholas selgitab lenksudele osutades: „Kui me siin midagi muudame, peame liigutama ka mitut muud asja. See kehtib igal pool: tuled, iste, kõrgus jne. Mootorratta piirjooned peavad olema selged.“
Kõik algab plaani tegemisest ja selle järgimisest. Per kükitab, koputab kergelt ühele rehvile ja vaatab siis üles. „Kui need on sügava mustriga, peaks mootorratas olema maastikuratta stiilis (off-road). Võid aga ka teha hoopis vastupidi. Teisisõnu kasutada stiili, mis pole tegelikult stiil. Umbes nii, nagu kannaksid onupoja pulmas ülikonda ja ketse.“ Ta naerab. Kuid tal on tõsi taga.

AITÄH KÕIGE EEST, GONDEL – AGA NÜÜD NÄGEMIST
Sõbrad on oma mootorrattaid koos ehitanud alates 1990. aastate lõpust, kuid nad ei tajunud oma loodu tõelist väärtust enne, kui selleks avanes võimalus. „Leia kolm vana mootorratast, millest keegi ei hooli. Tee need oma käe järgi ümber ning loo midagi uut ja erilist, millest inimesed räägivad ja mida nad tahaks endalegi saada,“ kirjeldab Nicholas ettevõetud projekti. „Nii me tegimegi. Lõime ajaveebi ja veebisaidi ning siis hakati meiega ühendust võtma Saksamaalt ja teistest kohtadest üle kogu maailma. Hakkasime pikkamisi aru saama, et ka teised mõistavad meie töö potentsiaali,“ ütleb Per.
Wrenchmonkees’i on nad koos juhtinud alates 2008. aastast ja nende arvates on nad uue trendi osa, kuna aina rohkem sõitjaid loobub gondlitest ja soovib naasta algse mootorratta kontseptsiooni juurde, kuid teha seda uutmoodi.
„Tükk aega keerles kõik värvide ja gondlite ümber. Mootorratta omadustele keskenduti vähem. Me soovime just selle juurde tagasi pöörduda. Mootor, rattad. Asjad, mis defineerisid mudeli mootorratta disainimise ajal. Näiteks Yamaha mudeli XR1300 eripära on eelkõige selle mootor. See on selle mootorratta identiteet, mis on püsinud 30 aasta jooksul muutumatuna. See peab olema projekti kese, mille ümber kõik muu keerleb. Niisiis just seda tuleb meil rõhutada,“ ütleb Per.

Ta on palju kordi kuulnud inimesi ütlemas, et viimaks ometi saavad nad jälle tõelise mootorratta. „2000. aastate algusest hakkasid inimesed otsima autentsust. Inimestel on tekkimas kogukonnatunne. Mõned kutsuvad seda hipsterite kultuuriks. Ma ei nimetaks seda nii. Me sattusime lihtsalt millegi peale, mis inimestele tõesti meeldib – ja selleks on stiil, mis toob esile algupärased head omadused,” selgitab ta.

PALJAD RINNAD RAAMIS
Töökojas ringi vaadates ei ütleks, et seda on just külastanud maailma suurim mootorrattatootja, Yamaha. Või et kliendid on mootorrataste ostmiseks järjekorras ning neid transporditakse lausa Senegali, Dubaisse, Mauritiusele ja isegi Ida-Timorisse. Samas, miks ka mitte. Igal pool võib küll olla õli, keevitusseadmeid ja tööriistu, kuid selles segaduses on oma süsteem ja kõik detailid on läbi mõeldud. Isegi palja ülakehaga daamide pildid on kenasti raamitud. Pole kahtlustki, et toore ja tahumata pealispinna all peitub tohutu innukus, perfektsionism, filigraansus ja tugev kunstiline taotlus, ning need taanlased pingutavad kompromissitu lõpptulemuse nimel. Neile on selleks antud ka üsna vaba käed.
„Meil on olnud kliente, kes annavad meile täieliku tegutsemisvabaduse. Me ei teeni sellega palju, kuid saame mootorratta kontseptsiooni välja töötada nii, nagu see meile meeldib, ja ehitada selle suuremaid kompromisse tegemata,“ ütleb Nicholas. Loomulikult tuleb neil oma ambitsioonides tavaliselt pisut järeleandmisi teha. „Lõppude lõpuks on oluline ka see, mis SULLE meeldib. Nii et me peame leidma mingisuguse kesktee.

HIIGLANE JA VÄIKE GARAAŽ
Kateteta mootorratas seisab endiselt oma kohal. Plaan pole veel valmis ja selle tegemine võib aega võtta. Aega kulus ka siis, kui Yamaha palus kahel entusiastil mudeli XR1300 ümber disainida.
„See oli ülim tunnustus, kuid samal ajal tundsime end väikese tundmatu garaažibändina, kes lohistati keldrist välja. Olime väga mures, kas suudame ootusi täita. Samuti rääkisime palju sellest, et peame ettevaatlikud olema, vältides enda „mahamüümist“ ja liiga kommertslikuks muutumist,“ ütleb Nicholas.
Yamaha projekti juures oli kõige raskem osa see, et midagi ei tohtinud ära võtta. Nad pidid leidma ja ostma osad, mida saaks ümber teha. Tulemus oli hea, see meeldis Yamahale ja nüüd nad alustavad juba viiendat mootorratast selle suurtootja tellimusel.

YAMAHA MT-09
Uus projekt on nüüdisaegsem mootorratas. Selle alus on Yamaha MT-09.
„Soovime end ületada, vältides iseenda kopeerimist. See on enesestmõistetav. Meil on plaanis pisut piire laiendada. Nii palju saame küll öelda. Sellest ei peaks tulema üle võlli näituseratas, kuid püüame siiski teha midagi teistsugust,“ selgitavad nad oma järgmist projekti.
Nad ei saa oma plaane avaldada, kuid enda ees seisvat mootorratast vaadates hakkavad nad rääkima tööprotsessist.
„Püüame asjad kokku sobitada, pidades kinni mõnest lihtsast reeglist, mis arvestavad mootorratta piirjooni. Töötame otse mootorrattal, puhtalt visuaalist lähtudes,“ ütleb Nicholas, jätkates: „Nagu praegu. Ja siis vaatame mootorratta piirjooni. Muidugi saaks seda teha ka graafikaprogrammis, kuid seal ei saa sa kindel olla, kas asi toimiks ka tegelikkuses.“
Kui mängu tuleb Yamaha-sugune hiiglane, võiks arvata, et mehed peavad tegutsema täpsete mängureeglite järgi, kuid tegelikult on neile antud vaba voli katsetada. Tavaliselt ei ole kõik kliendi otsustada.
Samas, miks ka mitte. Kui sa ehitad mootorrattaid ümber, see on sinu kirg ja sa teed seda oma ambitsioonide ning kompromissituse tõttu suurepäraselt, võib kliendi soovide kuulamine raskeks osutuda. „See on siiski kliendi mootorratas ja me ei nõua kunstilist vabadust. Lõppude lõpuks on meil siiski väike töökoda. Kliendi arvamus on oluline, kuid me peame jääma kindlaks ka oma põhimõtetele. Ma ütleks, et meie määrame 70–80% ja ülejäänu on kliendi otsustada,“ ütleb Per. „Selles mõttes oleme vist hakanud pisut snoobitsema,“ ütleb ta naerdes.

MOOTORIÕLI VERES JA KANSAS SELJAS
Nicholas ja Per on projekti algatajad. Siin pole küsimustki. Nad näevad pigem võimalusi kui takistusi, nii et kui avanes võimalus anda välja rõivakollektsioon, mõtlesid nad kohe: „Miks mitte?“ „Kansase arvates oli see lahe mõte ja meie jaoks oli see põnev,“ ütleb Per. Ta selgitab, et nad loodavad järgmistel aastatel kollektsiooniga seoses palju ära teha.
„Kogukonnad kasvavad, festivalid laienevad. Inimesed näevad ägedad välja ja kannavad toredaid riideid. Meil on kaubamärk, millega inimesed soovivad end samastada,“ ütleb Per, rõhutades, et nad peaks alati keskenduma oma kirele, milleks on mootorrattad.
„Inimesed meie ümber peavad aru saama, kes me oleme. Näiteks Yamaha on tegelikult väga kommertslik, kuid meie arvates on see siiski autentne. Peame tegutsema nii, et peeglisse vaadates võiksime endaga rahul olla,“ võtab Nicholas oma jutu kokku. Pole kahtlustki, et kuigi kaks entusiasti on saavutanud ülemaailmse tuntuse, ei pane neid tegutsema mitte äriplaan, vaid kirg tehtava vastu.

PER NIELSEN – tehniline disainer ja üks kahest Wrenchmonkees’i asutajast. Juba 1990. aastate lõpust ehitas ta koos Nicholas Bechiga endale hobi korras mitmesugustes stiilides mootorrattaid. 2008. aastal tegid nad oma hobist ameti, asutades ametlikult ettevõtte Wrenchmonkees. Väljaspool töökoda tegutseb Per mitmes Taani bändis trummarina.

Tekst: Lisbeth Sol Rasmusen, Cecilia Rudengren
Foto: Michael “Caddy” Søndergaard