Viikingite supermõõk Ulfberht

HBO menuseriaali „Troonide mäng“ pühendunud vaatajad on kindlasti kuulnud Valüüria terasest – iidsest materjalist, mida kasutati erakordsete ja peaaegu võitmatute mõõkade valmistamiseks. Neile, kes on tuttavad viikingite pärimusega, ei tundu ülitugeva mõõga idee sugugi ebatõenäoline. Nimelt oli viikingitel midagi sellist olemas – Ulfberhti mõõk.

Teadlased on leidnud ligikaudu 170 viikingite supermõõka. Need pärinevad 800.–1000. sajandist pKr ja nendesse on kirjatud sõna „Ulfberht”, mis mõnede arvates viitab nende valmistajale, ja kaks risti.

Üks kõige hämmastavaid asju Ulfberhtide juures on nende valmistusmaterjali tugevus. See tiigelterasena tuntud materjal on nii tugev ja puhas, et tundub mõeldamatu, kuidas tolle aja sepad midagi taolist töödelda suutsid. Õigupoolest kulus üle tuhande aasta pärast Ulfberhtite ajastut enne, kui Euroopas taolise kvaliteediga terast kohtas. Ulfberht mõõkadega sarnaseid sõjariistu valmistati tol ajal siiski ka Lähis-Idas. Sealsed mõõgad olid valmistatud Damaskuse terasest, mille toorainet teatakse Aasiast pärineva Wootzi terasena. Nii Damaskuse kui ka tiigelterasest on leitud ebatavaliselt suures koguses süsinikku.

Ulfberhti taasvalmistamine

USA Wisconsini osariigis asuva Door County Forgeworksi omanik ja sepp Richard Furrer otsustas järele proovida, kas võttes arvesse tolle aja mõõgavalmistajate metallitööteadmisi, oleks Ulfberhti mõõga valmistamine olnud võimalik. Katsetus toimus Nova National Geographicu erisaate raames, mis oli pühendatud Ulfberhtile.

Kõigepealt proovis Furrer savist ja tellistest valmistatud Lähis-Ida ahjus (tiiglis) sulatada rauda süsinikuga, et valmistada terast. Puhta ja kvaliteetse terase valmistamise eeldus on kuumus. Selleks et eraldada terasest räbu, peab ahju temperatuur olema 3000 kraadi. Tiigelterast on raske töödelda. Furreril kulus 11 tundi, et taguda ahjus valminud tiigelterasest plokist mõõgatera. Seejärel tuli mõõgale kirjata sõna Ulfberht ja kaks risti ning seda kuumaga töödelda, et sümboleid kinnistada. Pärast mõõga mahajahtumist võttis mitu päeva, et seda lihvida läikivaks nagu üht tõelist Ulfberhti.

Kogu katsetus läks korda. Kuigi Furrer veendus, et viikingite ajal oli sellise kõrge kvaliteediga mõõga valmistamine võimalik, ei andnud talle rahu küsimus, kuidas viikingid taolisele terasele juurde pääsesid.

Kust nad terase said?

„Kõige suurem mõistatus on see, kust nad mõõga toormaterjali said,“ ütles Furrer Novale. „Praeguste allikate järgi hakati Euroopas tiigelterast tootma 800 aastat hiljem.” Stockholmi Ülikooli teadlase Fredrik Charpentier Ljungqvisti arvates võib vastus olla üsna lihtne. Damaskuse mõõkade olemasolu tõestab, et ehkki tiigelterast ei valmistatud Euroopas, tehti seda Lähis-Idas. Samuti kinnitavad arheoloogiliste väljakaevamiste käigus leitud artefaktid, et keskaegsetel normannidel oli kaubavahetus Lähis-Idaga. Samuti on meile teada, et nad liikusid ka vesitsi, st jõgesid ja järvesid mööda, tänapäeva Stockholmi läheduses asuvast Mälareni järve äärest Põhja-Iraanini. Seda teekonda teati Volga kaubateena.

„Enamik Ulfberhti mõõkadest pärines täpselt samast ajast, mil Volga kaubatee oli avatud,“ ütles Charpentier Ljungqvist Novale. „On väga tõenäoline, et Ulfberhti mõõkade teras pärines Iraanist. Kujutan ette, et see saadi kaubandusvõrgu kaudu Iraanist, kus selle eest tasuti karusnaha või muude Põhjala kaupadega, ja see toodi tagasi väikestel jõelaevadel.“ Londoni Wallace Collectioni juures tegutsev dr Alan Williams on üks maailma juhtivaid eksperte ajaloolise terasrelvastuse alal. Williams nõustub Charpentier Ljungqvistiga. „Pärast 11. sajandit Volga kaubatee suleti ja lõppes ka Ulfberhti mõõkade valmistamine, mis on minu arvates kindlaks tunnistuseks, et neid valmistati sissetoodud toorainest,“ selgitas ta.

Kes või mis on Ulfberht?

Kuigi mõõga toormaterjali päritolu on välja selgitatud, jääb üks oluline küsimus: kes – või mis – on Ulfberht? Mõõga kirjamine on riskantne tegevus. Sisselõiked võivad kahjustada tera ja ainult kogenud meistril said olla oskused, mida oli vaja Ulfberhti mõõkade kirjamiseks. Mõõgal olev nimi ja kaks risti pidid olema väga väärtuslikud, sest mõõga kirjamine oli vaevanõudev ettevõtmine. Algul arvati, et Ulfberht oli mõõkade valmistaja, ent kuna mõõku toodeti järjepannu ligikaudu 200 aastat, ei ole võimalik, et neid valmistas üks ja sama inimene.

Sümbol või võlumärk

Ulfberht on frangi nimi, rist on aga kujuga, mida kasutasid omal ajal ainult roomakatoliku kiriku kõrgelseisvad ametnikud, nt piiskopid või abtid. Kuigi katoliku kirik oli paganlike viikingite vaenlane, oli see ka üks põhilisi relvade tootjaid ja müüjaid. Kui mõõgad olid tõesti katoliiklaste valmistatud ja salakaubana maha müüdud vannutatud vaenlastele Põhjalas, kuidas sattus teras kiriku kätte? Palju mõistlikum tundub teooria, et viikingid said selle Lähis-Idast.

Dr Williamsi arvates võib olla mitu põhjust, miks üks skandinaavlane võis kasutada võõrnime ja -risti. „Neis võis olla võluvägi, võidi ka kopeerida kadunud Rooma keisririigi sümboleid, ent põhjus võis olla ka nii lihtne, et kellelegi lihtsalt meeldis see nimi, nii nagu arvutile anti nimi Apple,“ selgitas ta Novale.

Kaasaegsed võltsingud

44-st Ulfberhti mõõgast, mida Williams on uurinud, on 33-le graveeritud kombinatsioon rist – ULFBERHT – rist, 11-le aga rist – ULFBERH – rist – T. Williamsi väitel on need 11 valmistatud kõrge süsinikusisaldusega tiigelterasest. 33 aga valmistatud madalama kvaliteediga terasest, mis viitab neile kui tõenäolistele võltsingutele. „Need on loomulikult kaasaegsed võltsingud. Valmistatud on need samal ajal inimeste poolt, kes püüavad Ulfberhti nimega raha teha. Mõõgad on tehtud kirjaoskamatute käsitööliste poolt kirjaoskamatutele klientidele. Kergeuskliku ostja jaoks näeb mõõk välja kui ehtne Ulfberht, aga sellel on palju suurem tõenäosus murduda, mis on loomulikult lahingus väga piinlik,“ resümeeris Williams.

Kuigi Ulfberhti identiteet jääb tõenäoliselt saladuseks, ei ole kahtlust, et omal ajal oli selle nimel samasugune kaal nagu tänapäeval Gucci või Prada aksessuaaridel. Või nagu Fredrik Charpentier Ljungqvist ütles: „See oli mõõkade Rolls Royce“.

Tekst: Isabel Kliger,
Illustratsioon: Cecilia Rudengren