Akvalangiga sukeldumine
Oled sa kunagi unistanud meresaladuste avastamisest? Järjest rohkem rootslasi hangib endale sukeldumislitsentsi, mis annab neile loa sukelduda akvalangiga avaveekogudes. Akvalangiga sukeldumine on imeline elamus, mille annab võimalus näha lähedalt meretaimestikku ja -loomastikku. Mida sukeldumine endast üldse kujutab?
On kahte tüüpi sukeldumist: vaba- ja akvalangiga sukeldumine. Vabasukeldumisel on sügavusrekord olnud 130 meetrit, kuigi sukeldujad lähevad hingamisaparaadita harva sügavamale kui 12 meetrit. Need, kes soovivad sügavamale sukelduda, peavad kasutama ballooni ja hingamisaparaati.
Suuremad sügavused heeliumiseguga
Tavaõhuga täidetud balloon ei luba sukeldujal minna sügavamale kui umbes 20 meetrit, mille juures kõrge rõhk muudab hapniku keha jaoks mürgiseks. Siiski lubab vajalik varustus ja erinev gaasisegu sukeldada pikemaks ajaks veelgi sügavamale. Näiteks Nitroxi segu – õhk, milles hapnikusisaldus on tavapärasest kõrgem ja lämmastikusisaldus madalam – lubab pikendada sukeldumisaega. Gaasisegudes Heliox ja Trimix on lämmastik asendatud heeliumiga, mis lubab akvalangistil veelgi sügavamale minna. Reeglina mida sügavamale soovitakse minna, seda suurem peab heeliumikogus olema. Heeliumil on ka mõned miinused: selle kiirem sissehingamine tähendab, et sukelduja peab olema ettevaatlik, sest tahtmatul tõusmisel võivad olla traagilised tagajärjed. Heelium juhib ka soojust kiiremini eemale, mis tähendab, et sukelduja vajab külmumise vältimiseks täiendavat kaitset.
Ettevaatlikkus muudab sukeldumise ohutumaks
Süvamerre sukeldumisel on arvukaid riske, mida sukelduja peab mõistma, et võtta vigastuse vältimiseks vajalikke ettevaatusabinõusid. Kaks levinumat ohtu on dekompressioonihaigus ja lämmastikunarkoos. Dekompressioonihaigus tekib siis, kui sukelduja tõuseb suurest sügavusest liiga kiiresti pinnale ja hapnikuballoonis olevas hapniku-lämmastikusegus tekivad gaasimullid. Sümptomiks on kihelus – tunne, justkui roomaks nahal (või selle all) väikesed putukad. Sukeldujal võivad ka tekkida õhupuudus, köha, peavalu iivelduse ja oksendamisega, krambid ja isegi teadvusekaotus. Et vältida dekompressioonihaigust, peab sukelduja tõusma pinnale järk-järgult ja aeg-ajalt peatudes. Mida sügavamal sukelduja on, seda aeglasemalt peaks ta pinnale tõusma. Lämmastikunarkoosi võivad põhjustada kõrge lämmastikusisaldusega gaasi sissehingamine sügavusel rohkem kui 45 m või vale gaasisegu balloonis.
Lämmastikunarkoos põhjustab alkoholimürgitusega sarnased sümptomid, sh tunnelnägemise, ärevuse, peapöörituse, reaktsioonide ja hingamise aeglustumise. See on ohtlik sukeldujale, kuna ta võib kaotada võime teha vee all arukaid otsuseid. Erinevalt alkoholimürgitusest ei tekita lämmastikunarkoos pohmelli ja sümptomid kaovad rõhu vähenemisel. Et vähendada dekompressioonihaiguse ja/või lämmastikunarkoosi ohtu, peavad sukeldujad suutma ohtu tajuda. Parim viis selleks on hea sukeldumistreening ja nimetatud ohtudega toimetuleku õppimine.
Avaveekogus sukeldumiseks on vaja sukeldumistunnistust
Kõik, kes soovivad avaveekogus sukelduda, peavad osalema sukeldumiskursusel ja saama sukeldumistunnistuse. Maailma kõige tuntum vabaajasukeldumise koolitusprogramm on Padi, mille raames pakutakse kõike alustades eraõppest alustajatele kuni edasijõudnute professionaalsete kursusteni. Padi algkursuse läbinud saavad sukeldumistunnistuse, mis lubab neil akvalangiga sukelduda maailma igas avaveekogus. Rootsis on üle 2000 tegevinstruktori ja sukeldumisõpetaja, kes tegutsevad 140 litsentseeritud sukeldumiskoolis.
