Saage tuttavaks: naissoost sepakunstnik
Therese Engdahl ei ole kunagi unistanud voogavas valges siidkleidis altari ette kõndimisest. 19-aastasena sepakunsti õppides rakendas ta oma oskusi ja valmistas endale plekist unistuste pulmakleidi.
„Mind on alati köitnud tuli, metall, suits ning sepikoja helid ja lõhnad,” ütleb Therese Engdahl, ainuke naine Rootsis, kellele on omistatud sepakunstimeistri tiitel.
„Kasvasin põhimõtteliselt üles sepikojas ja teadsin juba varases nooruses, et tahan just siin olla. Minu isa on sepp ja minu ema on käsitööline, nii et kunstkäsitöö on mul veres,“ selgitab ta.
Kui Therese Engdahl alustas tööd sepana, oli ta Rootsis üks väga vähestest naistest, kes selle iidse kunstiga tegeles. Tänaseks on aina rohkem naisi, kes selle elukutse valivad.
„Sepakunsti reguleerisid omal ajal väga ranged gildireeglid, kus naised ei olnud teretulnud,“ selgitab Therese, lisades, et tänapäeval ei ole meeste ja naiste ametite vahel enam nii ranget piiri.
„Ehkki naised ei saa füüsiliselt kunagi sama tugevaks kui mehed, ei nõua sepatöö tegelikult rohkem jõudu kui näiteks meditsiiniõe amet. Naised on hakanud avastama, et selles kunstis on oskused, tehnika ja loovus tegelikult toorest jõust olulisemad,“ ütleb ta.
Therese alustas õpinguid 1987. aastal ja 1990. aastal tuli talle idee lõputööna disainida oma pulmakleit, mille eest sai ta lõpuks maineka sepakunstimeistri tiitli. Kleidi tagus ta valmis plekist, kasutades umbes 1300-kraadist ääsikuumust. Muud detailid sepistati ja neediti tule, alasi ja suure vasara abil. Seelik ja varrukad valmistati rõngasrüü materjalist: selleks keriti traat latile ja saeti rõngasteks, mis ühendati ja kuumutati kokku. Lõpptulemuseks oli keskaja stiilis kleit, meenutades äärmiselt naiselikku raudrüüd.
„Ma ütlesin sõpradele, et teen selle kleidi, nii et keegi saaks tulla mu kätt paluma. Läks nii, et kohtasin Niclast – kellest lõpuks sai minu abikaasa – just selle projekti kallal töötamise ajal, kuigi abieluettepanekuni jõudis ta alles 19 aasta pärast,“ naljatab ta.
Niclas oli väljaõppinud sepp ja ehitaja ning Therese tunnistab, et üks asju, mis neid ühendas, oli armastus metallitöö vastu.
Praegu on Therese ja Niclas Engdahlil edukas ühisettevõte. Tänu Therese loomingulisusele ja Niclase ehitusalastele teadmistele on nende töö ühtaegu nii kunstipärane kui ka praktiline.
„Mõnel päeval võime restaureerida kiriku väravat ja teisel luua skulptuure kunstinäituse jaoks. Pole vaja öeldagi, et selline töö ei muutu kunagi igavaks,“ ütleb Therese.
Lisaks rauale töötavad nad ka muude metallidega, nt pronks, messing, roostevaba teras ja vask. Olenevalt projekti iseloomust kuumutavad nad metalli enne vormimist, lõikamist ja keevitamist kas alasil või gaasiga (atsetüleen või hapnik), et saavutada soovitud lõpptulemus.
„Mind võlub alati, kuidas kõva materjali – nagu raud seda on – kuumutamisel 1300 kraadi juures muutub see pehmeks ja vormitavaks nagu savi. Metallist saab teha praktiliselt kõike, ainsaks piiriks on sinu oskused ja kujutlusvõime,“ ütleb ta kokkuvõtteks.
Tekst: Isabelle Kliger
Foto: Anna Svensson, Jonas H Ottosson, Tobbe Malm and Tomas T Art Photo
