Keevitusekspert: rootori kaitsegaas korrosioonikindluse parandamiseks

Kaitsegaasi kasutatakse sagedasti roostevaba terase keevitamisel, ent miks on see nii oluline ja mis rolli see täidab? Seda selgitab täpsemalt AGA keevitusekspert Herbert Nilsson.

Kuigi üldjoontes sarnaneb roostevaba terase keevitamine muud liiki terase keevitamisega, tuleks meeles pidada mõnda olulist erinevust. Üks kõige olulisimaid on kasutatav kaitsegaas.

Roostevaba teras muutub tundlikuks 250 °C juures. Kui sellisel temperatuuril ei tekitata kaitsekeskkonda, terasepind oksüdeerub ja selle korrosioonikindlus väheneb.

Kui roostevaba terase pinda ei kaitsta õhus oleva hapniku eest, oksüdeerub keeviseõmbluse juure pind tervikuna. Seetõttu tuleb kasutada keevisõmbluse juure kaitseks spetsiaalset gaasi.

Kaitsegaasi keskkond
Keeviseõmbluse juure tõhusaks kaitseks tuleb järgida kolme sammu. Esiteks tuleb enne keevitamist täielikult tõrjuda õhumullid. Teiseks tuleb säilitada kaitsegaasi keskkond kogu keevitamise ajal ja kolmandaks tuleb seda teha ka pärast keevitamist, kuni temperatuur on langenud uuesti alla 250 °C.

Et alandada nt keevitatavas torus ümbritseva õhu hapnikusisaldus 21%-lt kuni 25 ppm-ni, tuleb toru sisemust kaitsegaasiga töödelda, kuni seal puudub igasugune oksüdatsioon. Toru tuleb korduvalt töödelda, kuni juurepind on oksiidivaba ja sama korrosioonikindel nagu ülejäänud toru.

Pidev gaasivool
Pärast töötlemist võib alandada gaasivoolu tavatasemele. Nilsson rõhutab siiski, et balloonist tulevat gaasivoolu tuleb jälgida keevitamise eel, ajal ja järel. Selleks tuleb kasutada kahefaasilist gaasiregulaatorit torudega, mis tagavad pideva gaasivoolu.

Kõige levinumad kaitsegaasid on täielikult inertne puhas argoon, puhas lämmastikgaas ja Formier10, mis koosneb lämmastikust ja 10% vesinikust. Viimane kaitsegaas on kõige tõhusam, sest vesinik vähendab jääkhapniku hulka ja niimoodi ka keevisõmbluse juurepinna oksüdeerumist.

Autor: Herbert Nilsson
Illustratsioon: Shutterstock